Vetesügavused

"Olgu," nõustus Salya. Ta tegi samuti hüppe ja poole pealt muutus ta sädemetepilves merineitsiks. Ta tõusis taas pinnale ning vaatas, kuidas sädelus hajus. Ta naeratas seda vaadates. Ta mõtiskles, miks tema niimoodi sädemetega muutus, kui teised lihtsalt muutusid.

Ka Delinda hüppas, tegi kukerpalli õhus ja muundus. Ta tuli pinnaler naerataa näoga. Nüüd oli vesi tema jaoks kõige mõnusam asi kogu ilmas. Ta ujus teiste järgi mööda jõge. Vahepeal lasi ta voolul end kanda.

[Lükkan veidi aega edasi. Mängisin natuke teie eest. Sorry. ]

Leyanna vidutas veidi silmi. Kaugusest paistis meri. Nad panid endale hoogu juurde. "Kuhu te lähete?" küsis Leyanna teistelt.

"Ma ei tea," vastas Salya ettevaatlikult ja vaatas Delindale otsa pilguga, mis ütles: Kas me teeme siis nii, nagu plaanis?
Ta lõi kala kombel lupsu. Pärast päev otsa käimist ning väsinud ja valutavaid jalgu tundus saba taevalik. Ta ujus kiiresti spiraalikujuliselt edasi, siis peatus äärmiselt järsku ja vajus vee alla, tulles teiste selja taga jälle välja ning nendest üle hüpates maandus ta jälle ees. Ta naeris õnnelikult.

"Mina pean ema juurde minema," selgitas Leyanna. "Ta juba ootab mind." Ta vakatas. Ma oleksin äärepealt kõik jälle ära rääkinud! Ma ei saa seda lubada, pahandas ta endaga.

Delinda noogutas rõõmsalt Salyale ja naeris koos temaga. Kui kuulis Leyanna sõnu ütles ta: "Kahju. Loodetavasti kohtume jälle kunagi. Hakkame äkki minema?" pöördus ta Salya poole.

"Olgu..." sõnas Salya ettevaatlikult. "Lähme." Ta oli jõudnud ehmatusest enam-vähem toibuda ning oli taas pisut elevil Delinda perega kohtumise pärast. Ta vaatas korra selja taha Leyanna poole. Too oli nii ilus, lahke ja tore; Salya ei tahtnud, et see kohtumine jääks viimaseks.

Leyanna sõnas: "Mul on tunne, et me kohtume veel. Hüvasti." Merineitsi hingas sügavalt sisse ja sukeldus. Teised jõudsid ainult paari mulli näha, kui ta juba oligi läinud. Veerand tunni pärast jõudis ta kergelt väsinuna lossi, käis pidulikul õhtusöögil, rääkis veidi emaga ja heitis sängi.

Salya heitis pilgu Delinda poole. "On juba üsna hilja... Aga ma tahaksin siiski su vanemaid näha." Millegipärast oli see talle juba kinnisidee ja tema instinktid ütlesid, et sellest tuleb midagi pöördelist, midagi, mis muudab ta elu.
"Ja ma olen mures sellepärast, et need orkid mu kinni võtsid," arutles ta koos Deliga edasi ujudes. "Nad tulid just minu pärast, see on kindel. Nad tulid, võtsid minu kinni ja läksid tagasi. Aga miks ometi - ma ei saa aru."

"Ma ei tea. See on nii... müstiline" Parematsõna ta ei leidnud. Ta peatus korra ja vaats ringi. Ta tundis ära oma lapsepõlve kohad. "Mu ema elab siin lähedal." sõnas ta rõõmsalt ja ujus edasi. Üsna varsti olid nad Delinda ema ukse taga ja Del koputas. Delinda ema Nymeria tuli uksele. "Delinda!" hüüatas ta ja kallistas teda. DElinda külastus käigud olid viimasel ajal harvemaks jäänud.
"Tulge sisse." kutsus Nymeria. Delinda tegigi seda
"Ema tema on Salya. Salya tema on mu ema Nymeria." tutvustas Delinda.

"Tere," sõnas Salya häbelikult, kuid leidis endas piisavalt julgust, et ettepoole astuda. Ta heitis pilgu Delinda emale. Too tundus talle kummaliselt tuttav...

OT: Sorry, pole aega. Aga kas seal ei peaks teatavat... reaktsiooni olema?

Delinda kortsutas kulmu. Ta oli kindel et oli näinud ema silmis imelikku läiget. Siis aga kehitas õlgu ja ema juhatas nad teise tuppa. "Istuge." käskis ema. Delinda istus. "Kas te soovite midagi süüa?" Delinda vaatas Salya poole "Kas sina soovid?" küsis ta. Delinda avastas alles nüüd kui tühi ta kõht tegelikult oli. "Mina igastahes küll."

Salya istus Delinda kõrvale. Ta vastas: "Olgu," olles õnnelik, et Del ka tahtis. Üksi oleks ebaviisakas süüa, aga ka ära öelda. Ta naeratas.
Ta ikka ei saanud lahti kripeldavast tundest, et ta on Nymeriat kusagil näinud... Ka nimi tundus talle tuttav. Ta laskis silmade eest mööda oma elu. Ta teadis enam-vähem, kellega ta elus tutvunud oli, kuna neid oli väga vähe. Hiljuti oli ta näinud Delindat, Miiat ja Leyannat, kellele mõtlemine tekitas ikka veel sooja tunde. Aga keegi Nymeria... Ta ei suutnud välja mõelda. Oeh, küllap olen siis unustanud, mõtles ta, kuid siis järsku avastas. Ta teadis, kust ta Nymeriat teadis! Oma minevikust, minevikust, mida ta ei mäletanud.