Vetesügavused

Mir seisis ja imetles ema ja tütart. Nad olid nii erinevad, aga samas ka nii sarnased. " Tegelikult on minu nimi Mirelle, aga kergem on Mir öelda. " sõnas ta aralt. Talle tundus, et Kuninganna ( valitseja, veteemand ?? kesiganes ?) ei olnud sugugi kõrk, ega kuri, ning Mir naeratas talle ebalevalt. Ta oli siiski veel üllatunud, et talle sellist au osutati, ning ei osanud midagi teha. Niisiis seisis ta ühe koha peal ja naeratas oma varvastele.

Ustest tuli kiiruga üks valvur. Ta ulatas kunungannale paberirulli ja lahkus. Juba esimeste ridade juures läks tema nägu pilve. Ta sosistas Leyannale midagi ja sõnas teistele: "Vabandage, ma pean nüüd minema."

Salya naeratas ebalevalt.
"Okei..."
Ta ei osanud midagi rohkemat öelda, kuid ära minna ka ei tahtnud. Ta läks kaldale ja muutis end merineitsiks.

Kui kuninganna oli lahkunud, ütles Leyanna üsna mureliku näoga: "Tulge!" Nad läksid saalist välja. "Minu ruumid on kõige ülemisel korrusel, seitsmendal." Nad ujusid korruselt korrusele, kuni jõudsidki viimasele. Leyanna puudutas õrnalt ühte ust, mille peale see ise avanes. Kui seltskond sisse oli saanud, sulgus uks taas.

[Vabandust, et natuke teie eest mängisin, aga muidu oleks liiga kaua aega võtnud. ]

Delinda vaatas kuidas pisihaldjas merineitsiks moondus ja küsis siis: "Mis su nimi on?" Ta istus pisihaldja kõrvale ja moondus ise ka merineitsikis.

Leyanna pomises endamisi: "Pidi see ka just nüüd juhtuma..." Ta manas ette rahuliku näo. "Niisiis."

"Salya," sõnas tüdruk naeratades. "Sinu?"
See teine muutuja-merineitsi meeldis talle.

[Sorry, et nii lühikesed postid, pole palju aega.]

[Ongi hea, muidu ei viitsi lugeda-]

OT: Ma olin haige, ei saanud natuke aega sisse. Kusmaal me oleme?

[Vahepeal kohtusid Delinda ja Salya. Teist rühma tutvustati Kuningannale. Nüüd on see grupp, kes minuga oli, minu ruumides ja ma alustasin rääkimst.]

OT: Ok.

"Eee... Niisiis?"

"Maa peal käib sõda. Ja mitte just eriti väike. Kogu Põhjala on lahingutes. Mu ema saadab enda sõdalased maa peale. Kui te tahate, võite minna. Mul on tõesti kahju, et te sattusite nii halval ajal," ütles Leyanna kurvalt ning tema tumesinised silmad muutusid veelgi tumedamaks.

Ella pööritas oma pruune silmi. "Kamajamakaks. Ma tahaks minna, aga ma ei saa."

"Miks sa ei saa?" märkis Leyanna.

"Delinda" vastas Delinda. Merineitsi silmitses vaikselt merd.

Ella punastas kergelt. "Mu ema. Ta ei luba mul isegi korallidesse minna, ometigi on need meie kodust vaid kilomeetri kauguselt. Ja kuidas ma maa peal hakkama saaks pealegi?"

Leyanna vaatas Ellale tõsiselt otsa. "Merineitsid saavad endale maale minnes saba jalgadega asendada."

(Ääääh!!! Saavad vää! Mis mõttega ma siis endale muunduja tegin.)

(Teeme siis niimoodi, et ainult natuke aega, sobib?)

[Sobib küll.]

"Tõesti? Ma... ei teadnuki."
Närvilisusega läksid ka sõnad sassi.

"Aga natuke aega," hoiatas Leyanna. "Muidu tekib veepuudus. Mõnel juhul, näiteks kui üks vanematest on haldjas, siis saab kauem olla."

Ella pöörles natuke. "Mu vanaema on haldjas."

Salya küsis ebalevalt:
"Ehk... teeme midagi?" Ta ei tahtnud kaotada asjaolu, et tal oli nüüd vist uus sõber.
"Tahad mulle külla tulla?" küsis ta.

"Ikka" vastas Delinda naerades. Ta pidi tunnistama ,et Salya meeldis talle.